Wednesday, September 28, 2011

Teisipäev


Eile käsisime ühes kohas sõitmas. Päris lõbus oli, kuigi tuul oli prognoositust oluliselt vaiksem. Tegelikult prognoosi vist väga polnudki. Sõita siiski sai. Lauaga ja praamiga. Koht oli tore, seltskonnast rääkimata. Kui tuult jälle lubatakse, siis läheme veel.

Monday, September 26, 2011

Pärnu slall number 6

Sel korral siis klappis kõik enam vähem. Oli nädalavahetus ja oli ka tuul, mis sest, et puhus otse Kullikasse sisse ja vesi tundus juba vaadates väga auklik. Purjeks sai 7.6 ja laud 98 Manta. Kodutöö oli kah tehtud, tundus, et peaks sõitma Pärnu rannas, aga Jüri arvas, et Pärnus võib loodekaga tünga saada. Aga et kodutöö oli tehtud, siis oli plaanis vaadata, kuhu vana rebane sõitma läheb ja sinna järgi minna. Selle Pärnu jutuga muidugi pettis ta mind nii palju ära, et olin veendunud, et head sõidukohad on kusagil kullikast lõuna pool, mis seega oleks pidanud olema tuulele rohkem avatud. Olin veendunud, et kusagil seal on ka sobiv lahesopp, mis chopi maha tõmbab.

Vette jõudsin enam vähem täpselt stardi ajaks, kahjuks esimesed 15 minutit tuult väga polnud. Ja nii ma kalda all tiksudes Jürka silmist kaotasin. Aga ma olin päris veendunud (vähemalt alguses), et Pärnusse keegi ei läinud. Uimeks olin pannud SL39 , seega oli päris raske selles pudrus krüssata. Tundus, et on mõistlik paremal halsil max kiirust proovida, sest Kullikast vasakul oleva kivihunniku tagant (pärast tuli välja, et see on muul?) sai päris sileda peal alla lasta, kuni pillirooni välja. Pärast keegi rääkis, et seal on ikka kive ka, ise ühelegi pihta ei saanud, ja ei näinud neid ka. See oli siis see, mis jäi sellest päevast positiivse poole peale

Kullikas sõiduga oli see probleem, et sinna muuli taha enam tuult väga ei jätkunud ja seega mingit erilist kiirust siiski ei tundnud. Paaril korral proovisin veel ka Kullikast välja krüssata, aga igal sellisel katsel sai mingil hetkel chopis trampimisest nii kõrini, et sobiva puhanguga lasin siiski randa tagasi. Vasakuga oli tuult muidugi päris palju, aga ka chop oli selline, et mingit arvestatavat kiirust sisse ei saanud. Veest välja loopis kohatine tugev ülepurjestus muidugi päris hästi. Ja võrke ikka oli ka südamest pandud. Tublid mehed need Pärnu kalurist.

Pärast selgus, et vana rebane oli siiski kohe jutiga Pärnusse muuli alla läinud. Ja ega seal muuli all ju nii hea poleks olnud, kui kogu punt oleks sinna sõitnud.

Sõitsin ka sel korral siis kogu võistluse ühe jutiga maha. Ma ei kujuta ette, et ma niisama sellise varustusega sellises chopis viitsiksin kolm tundi järjest sõita. Päris väsitav, eriti vaimselt. Kaldal selgus, et kogu pingutus oli olnud asjata, sest millegipärast ei salvestanud GPS andmeid ja seega sain võistlusel viimase koha. Ei saanudki aru, milles asi, speediguru doktor Kask diagnoosis, et äkki oli kogemata sõidu ajal GPSi klahvilukk maha läinud, sest veekindel kott, mida kasutan on äkki liiga kitsas. Ehk et riist iseenesest on korras, viga on kottides!

Päev lõppes sellega, et koju sõites lasti raadiost kaks korda "El Bimbo on see mees", Vello Orumetsa esituses. Vot nii!



PS. Kodus leidsin GPSist muidugi sobiliku faili üles. Väga huvitav fail, seal olid koos (ühes failis!) tulemused eelmisest juulis peetud Pärnu speedist (umbes 30 minutit võistlusest), siis paari muu päeva tulemused ja lõpuks ka selle nädalavahetuse tulemused. Aga vist mitte päris täielikud, mõne koha peal on päris pikka aega auk, kuigi ma kogu aeg sõitsin. Nende aukude tulemused on vist nendes väikestes failides, mille kohtunik Margo kõlbmatuteks tunnistas. Ei teagi, mis värk on. Doktor Kask uurib asja ja katsub vajaliku info välja pigistada.

Friday, September 16, 2011

Katia lubas rohkem kui andis


Otse Ameerikast kohale tuisanud Katia lubas rohkem kui andis. Mis seal salata, ega läänekaartest puhuvaid kõvasid tuuli pole sel suvel just palju antud. Seega olid ootused päris suured. 13. sept oligi Katia kohal, kahjuks Vääna minekuks polnud põhjust, sest tuul oli päris edelast või isegi lõunast. Seega sai sõidukohaks valitud Püünsi, ilmselt põhjakaldal üks väheseid kohti, kus sel päeval siiski enam vähem sõita sai. 85 ja 4.7. Algus oli päris hea, kui puhus edelast ja sai karide pealt üle lasta, alguses oli isegi lainet hüppamiseks. Pärast, kui tuul keeras, olid tingimused nagu sellise kursiga Püünsis ikka- jälk chop. Kokku tuli oma viis tundi, kuigi oli väga ebameeldiv chop ja tuule tugevus kõikus päris palju.
Tundus, et järgmine päev peaks tulema oluliselt parem. Kahjuks jälle Katia ei täitnud ootusi, jälle polnud põhjust Vääna minna. Kuna tuul oli siiski pisut rohkem lääne poole, siis sai kohaks valitud Pirita. Tuul oli tõepoolest oluliselt tugevam kui eelmisel päeval, aga samas olid ka tuuleagud suuremad. 85 ja 4.2. Merel oli päris vastik chop, kalda all ka laine, aga seal oli jällegi tuult vähevõitu. Kui pagiga vedas, siis sai tegelikult päris hästi hüpata, kokku umbes 2 tundi.
Kolmandal päeva lubas Katia tulla päris läänest. Seega oli kindel plaan ikkagi Vääna jõuda. Aga hommikul Pirital oli jällegi selgelt näha, et Katia paneb ikka samamoodi edelast. Seega jäime Kentiga ikkagi Piritale. Sõitmiseks oli tuult küllaga, kuigi tiksumise ja glissi vahekord oli lubamatult tiksumise poole kaldu. Seega mõne aja pärast sai veivikad slalli asjade vastu vahetatud, 98 ja 6.5. Slallikas muidugi toimis sellise pagitava tuulega päris hästi. Aga kuna Katia kogu aeg suunda muutis, siis oli merel tee päris auklik ja välja minek just midagi lõbusat polnud. Merelt tagasi seevastu sai pisut siiski lainet valida ja päris hea hooga lennata. Kokku siis umbes 1.5 tundi veivikat ja tunnike slalli.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Katia oli väga äkiline ja närviline, väsitas päris ära. Eks nende Ameerika Katiadega on nagu ikka, tunduvad parematena, kui tegelikult on. Seega järgmisena tahaks midagi kodumaist, ühtlasemat ja ettearvatavamat. Eelistame Salmet ja Mallet! Aga oleme ikka valmis, kui juhuslikult jälle mõni ameerika "Katia" siia ära eksib.